Inimlikkus on sõna, mis tundub korraga nii iseenesestmõistetav ja samas hirmutavalt suur. Oleme ju inimesed, eks? Aga kas oleme inimlikud? Ja kui me ei ole, kas siis saab seda kuidagi teadlikult harjutada, lihvida, mudida? Ma usun, et kõikidele “pehmetele oskustele” lisaks on see lausa hädavajalik.

Kus oled sina inimlikku käitumist kohanud? Minu jaoks ei avaldu inimlikkus suurtes deklaratsioonides, vaid hoopiski tillukestes hetkedes. Kuidas sa kuulad? Mida sa teed siis, kui keegi eksib? Mida sa teed siis, kui ise eksid? Kui kiiresti sa annad hinnangu, teed järelduse? Need on kohad, kus inimlikkus saab kuju ja vormi. Aga selleks, et see ei kivistuks, tuleb seda aeg-ajalt mudida.

Mudimine ei ole viga parandav tegevus. See on osa elamisest ja elust sotsiaalse olendina. See on küsimine iseendalt – kas ma olen enda ja teistega aus ja ehe? Millise jälje m endast jätan? Kui palju ruumi ma inimestele enda ümber annan? See on oskus peatuda hetkeks enne, kui reageerin. Ja julgus vaadata endale otsa isegi siis, kui see on ebamugav.

Töö kontekstis räägime sageli pigem professionaalsusest, rollidest ja eesmärkidest ja kaotame ühenduse iseendaga. Kui inimlikkus kaob, võivad otsapidi kõik olulised väärtused lagunema hakata ja jõuda kohta, kus näiteks huumor, mõistmine või ebatäiuslikkus pole teretulnud. Seepärast tasub aeg-ajalt tööl oma meeskonnaga teadlikult baasi juurde tagasi tulla. Korrakski. Kõigepealt iseenda ja siis teiste juurde.

Kuidas siis inimlikkust mudida?

See on paus enne sildistamist.

See on aus ütlemine “Ma ei tea.”

See on kellegi kuulamine sooviga olla toeks, mitte parandada.

See on enese vastu leebe olemine.

See on erinevate vaatenurkade mõistmine.

Minu töös – olgu selleks juhtide nõustamine, meeskondade toetamine või individuaalne psühholoogiline töö – on inimlikkus alati esikohal. Vahel kui väljakutse, vahel kui kingitus. Sest ega see inimlikkus pole midagi, mis ühe korraga tehtud ja valmis on. See on valitud teekond ja teadlik rada. Soovin sullegi sellel rajal põnevat käiku ja avastamist!